KOLM kõige rängemat kulutust minu elus!
Kes veel märganud ei ole, siis mul on siin blogis enda jaoks välja mõeldud rütm, et postitan kaks korda nädalas - teisipäeval ja laupäeval. Õnneks juba kolmas bloginädal näitas mulle kenasti ära, et neid plaane võin ma omatarbeks valmis vorpida, aga täitmise pärast ei maksa eriti põdeda. Elul on nagunii omad plaanid ja mul ei ole mõtet oma nina sinna vahele toppida.
Sellel korral sai plaanimajanduse komistuskiviks minu suur solidaarsus emana. Heelia Sillamaa just uuris enda kontol, et kui solidaarsed lapsevanemad tema jälgijad on ja siinkohal võin ma küll rinna kummi/punni (mis väljend see on?) ajada ja öelda, et ma olen kõige solidaarsem ema siin Maarjamaal. Iga viimsegi gripi, viiruse ja muidu musta katku olen ma enda lapsega kaasa teinud ja heamärterlikult suurema löögi enda peale võtnud. Niiet ega mul muud olegi öelda kui et
Nüüd tuleb aga kogu täiega nautida neid paari päeva, mis mul ilma tuulerõugete ja 3-päeva palavikuta õnnestub veeta ja elust viimast võtta. Sellel korral mõtlesin "uut võimalust elule" kasutada väikeseks enesereflektsiooniks ja patukahetsuseks. Ehk siis siit tuleb minu "Kolm suurimat investeerimis "kulu" prohmakat ja mis kurat mul viga oli?".
Kolm kõige rängemat kulutust minu elus:
1) Auto - Ega ma siinkohal palju teistest kaasmaalastest erine. Ka minu auto on mõttetult kallis, aga oleks siis vähemalt tagumiku all uhke bemm, mersu või mõni muu edev mark, mille nime ma ei tea. Ei - mul on tavaline toyots, aga ülikalli rendiversioonina, mille puhul kummivahetus ja mingi muu vidin on hinna sees, aga perioodi lõpus pean auto tagasi viima ja ei ole mingit jääkväärtusega välja ostmist. On hoopis trahv enam läbisõidetud kilomeetrite eest ja kui ma oma praeguses tempos jätkan, siis see trahv tuleb...(hahahah - aidake mind keegi. See on lihtsalt nii kurb, et ajab naerma), aga see trahv tuleb 10 freaken tuhat eurot.
JEP. Ehk siis lisaks sellele, et igakuine rendimakse on 420 eurot, tuleb mul paari aasta pärast välja köhida ka 10 tuhhi. Kui te nüüd küsite, et kas ma soovin kiirelt saada 100 000 followeri, et neid ähvardada halva repiga ja nii sellest trahvist pääseda, siis jah - see on mu plaan!
2) Igasugune nodi - Minu armastuse keel varasemalt oli kindlasti kingituste tegemine ja oi ma tegin need ikka edevad ja kahjuks tihti ka kasutud. Ma olen elu jooksul lihtsalt nii palju mõttetuid asju kokku ostnud nii endale kui enda lähedastele, et lihtsam on need kõik ühe kategooria alla liigitada - lambi nodi. Näiteks PlayStation boyfriendile, millega keegi kunagi ei mänginud ( õnneks sain järelturul maha äritud) või täiskomplekt lumelauavarustust, mis on mäele jõudnud täpselt ühel korral. Siia alla käivad ka kõik jõusaali aastakaardid, mida kasutatud sai vaid kolmel korral, aga makstud 12ne kuu eest. Tehnika, mida oleks saanud parandada, aga mille otsustasin uue vastu vahetada. Mitmesaja eurosed 0-klaasiga prillid, sest ma tahtsin ka olla cute sekretär (kahjuks üle 5 minuti kanda ei kannata, sest silmad hakkavad valutama) ja nii edasi ja edasi.
Nukker on selle loo juures see, et need asjad ei ole mind mitte kunagi õnnelikuks teinud. Uus iphone on uus ainult kuni karbist võtmiseni, misjärel muutub ta juba igapäevaseks ja tavaliseks. Ostmise või kinkimise moment on küll olnud tore, aga see kestab vaid üürikese hetke ja siis algab juba uus ring ja nii me üheskoos seda maakest siin kurname.
Seega mõni aeg tagasi kehtestasin ma endale reegli - enne uue nodi ostmist, ootan ma minimaalselt 24 tundi ja kui ma siis ikka tahan ja viitsin seda ostu sooritada, siis olgu nii. Üldjuhul jääb aga 95% ostudest sellisel viisil tegemata ja olen õnnelikum nii mina, minu rahakott kui ka planeet Maa.
3) Firma, mis kunagi valmis ei saanud - Kui ma rahakott puuga seljas väljamaalt kodusele Eesti pinnale maandusin, siis jah - esiteks hakkasin ma Mustaka kortereid kokku krahmama, aga ligi aasta aega läks mu põhiline fookus siiski enda start-up'i ehitamisele. Mida ja miks - sellest juba mõnes teises postituses kui kellelgi peaks selle vastu huvi olema. Hetkel saan aga öelda, et see start-up võttis mult vähemalt 20 000 eurot ja aasta jagu töötunde. Miks ma ütlen, et vähemalt? Noh, sest kellel ikka on aega neid euro-dollar-jeene siin täpselt taga ajada. Võib-olla oli 30 000, aga parem on kui ma ei tea ja ei mäleta.
Kui ma selle kulu aga teiste inimeste kogemustega võrdlusesse panen, siis pääsesin ma ikkagi kergelt. Kooliraha pidin ma nii ajaliselt kui rahaliselt küll maksma, aga ma sain siiski üllatavalt kiiresti sellele masinale pidurit tõmmatud ja ilma hiiglaslike kulude ja kahjudeta välja astutud. Lisaks sain ära proovitud start-up maailma ja jõuda arusaamani, et milline elu ja töö mulle siis tegelikult rahuldust pakub.
Näiteks hakkas mulle täiega meeldima idee töökohast, kus ma ei pea ise peale maksma, et saaks seda tööd teha.
Nii ma siis sellele järeldusele jõudes enda start-up putka kinni panin ja täie pühendumusega flippimisse sukeldusin ja ei jõua ennast ära tänada, et tänasel päeval sinna põhjatusse kaevu rohkem eurosi ei loobi.
Üks naljakas lugu lapsepõlvest - Ema saatis mind teismelisena 500 krooniga poodi, et ma endale kooliks sobilikud riided ostaksin. Läksin siis mina sõber käevangus poodi ja kohe esimesest poest jäigi silma üks imeilus suvekleit. Saatsin sõbra rahaga kassasse kleidi eest maksma kuni ise garderoobi veel riideid vahetama jäin. Pärast küsisin, et "noh, palju kleit maksis ja palju raha alles jäi?" - "400 krooni maksis" vastas sõber.
Okeeei, oleks pidanud ENNE ostmist vist hinda vaatama. Klassikalise eestalasena ei hakanud aga ka midagi tagastama ja nii tuligi allesjäänud 100 krooni eest leida palju sobilikke riideid, mida päriselt ka koolis kanda saaks ja pärast emale näidata, et "money-well-spent". Ei ole probleeme, on ainult lahendused!
Novot, selline see minu häbipost siis sai. Kindlasti on neid veel ja rohkemgi olnud, aga ei tasu kogu enda lollust ühe postitusega välja laduda. Hoian midagi ikka tuleviku tarbeks kah. Millised muidu teie kõige pöörasemad või õpetlikumad kulutused on olnud?