OMG - kas stressist saavad villid tekkida?

Tere, kallis blogi. Mina ka siin jälle. Nii pöörane periood on olnud, et ei olegi kirjutama jõudnud. Eilsel vestlusõhtul tuli aga mitu inimest mulle ütlema, et neile väga meeldib mu blogi ja et ma kindlasti seda jätkaksin. Seega tasub mind vaid natuke kiita ja olengi kõpsti kohal, kuigi praegusel hetkel on pingelangus nii suur, et hea meelega viskaks ennast hoopis kuhugi kerra ja hakkaks unevõlga tasa magama.

Samas mingist pingelangusest ei tohiks tegelikult juttu olla. Seitse päeva tagasi leppisin investoritega kokku, et nädala pärast on korter valmis ja saab tutvuma tulla. Nad siis lennutasid ennast välismaalt kohale selle tarbeks ja täna ongi see suur päev käes, kus saan neile näidata, kus nende raha paigutus. Mis te arvate, kas me saime valmis tänaseks?

Otseloomulikult on vastus - EI, ei saanud, sest kui midagi saab p**se minna, siis ehituses see loomulikult ka läheb. Eriti kui kasutada uusi inimesi.

Samas kaks tundi on aega, eks. Selle ajaga võiks ju jõuda küll parketi paika, liistud liimida, uksed paigaldada, köögimööbli installida, lambid ja pistikud paigaldada, kõik ära koristada, mööbel paika, siis vaid kiire staging ja ongi olemas.

Seega jah, kahe tunni pärast pean ma minema investoritele näitama täielikult renoveeritud korterit, aga selle asemel on mul ette näidata korter, mis hetkeseisuga näeb välja selline.

Kui aga tasakaaluks positiivsetest kogemustest rääkida, siis eile toimus kinnisvara vestlusõhtu, kus mul õnnestus ka mõnedega teist kohtuda ja jutustada. Tervitused noormeestele, kes tutvustasid ennast mulle lausega "tere, me oleme sinu suured fännid". O M G kui armas ja tore viis kellegi poole pöörduda, sain ikka hetkeks ennast tähtsana tunda.

Samas oli kogu see eilne päev minu jaoks täielik eneseületus. Päeva sai alustatud intervjuuga ühele Eesti ajalehele. Selle juures oli naljakas asjaolu, et loo tegemisega nõustudes, arvasin ma, et me saame kokku, vestleme 20 minutit ja sellest tuleb mingi väike nupuke veebiversiooni. Tuli aga välja, et me vestlesime hoopis 1.5 tundi, mind pildistas fotograaf ja see lugu ilmub ka paberlehes. Püha jeesus, ma tegelt ei olnud selleks valmis, aga noh nüüd saab siis vähemalt vanaemale lehest näidata, et mis ma teen ja ise kommentaariumist lugeda, et "nagunii mees maksab kinni" ja "kes seda odavat rämpsmööblit enda koju tahab"või "tundub suht loll- miks ta üldse räägib". Okok tegelt ma ei pea nii negatiivne olema, kindlasti on kommentaariumis vaid lilled ja liblikad.

Pärast intervjuu-möllu tuligi vestlusõhtu osa ja jumal tänatud, et ma veel lisa 10 piletit viimasel hetkel müüki ei paisanud. Saalis oli 50 inimest ja ruum oli ikka nii täis topitud, et vaevalt mahtus liikuma. Avaliku esinemisega on minu suhe selline, et alguses tahaks ära joosta ja maha surra, aga kui esimene adrekas üle läheb, siis tegelt hakkab norm. Igatahes kui me jutustamisega pihta hakkasime, siis alguses oli küll nii, et mu süda tagus rütmist välja ja oli selline tunne, et ma ei saa hakkama. Õnneks oli mu kõrval Ornella ja niimoodi omavahel jutustades läks see suurem pabin esimese paari minutiga üle ja siis sai juba mõnusamalt rääkida ja enda kogemust jagada nii, et mul oli tunne nagu ma vestleks sõpradega ja mitte 50 võõra inimesega, kes minult mingit kasulikku informatsiooni ootavad. Muidugi kaasa aitas ka see, et publik kohe alguses hakkas julgelt küsimusi küsima ja sai mõnusa dialoogi tekitada.

Ehk siis üks minu suurimaid hirme sai ületatud ja peab tõdema, et tunne on päris mõnus. Natuke ka seetõttu, et meil oli mehega kokkulepe, et kui mina ületan enda suurima hirmu, siis teeb tema sama. Niiet võib arvata, et varsti me ei peagi ainult autoga ühest maailma otsast teise reisima, vaid saab ka lennukeid kasutama hakata. Filipiinid - siit ma tulen!

Samas kogu seda eelneva nädala stressi oli minu jaoks vist siiski liiga palju, sest pärast esinemist tundsin, kuidas mul tekkisid käele paar väikest vesivilli....nagu mis asi see on??? Stress füüsiliselt hakkas kehast lahkuma? Igatahes, selline elu kokkuvõte siis, mis teil toimps?