Minu kõige kohutavam flip!?
Okei, see pilt tõenäoliselt ei tekita hirmujudinaid ja tunnet, et " no seda korterit sa küll müüdud ei saa" või "sinna siis need säästud kadusid...jäädavalt". Aga just selliste mõtetega pidin ma elama pisut enam kui kuus kuud. Kaasa ei aidanud ka sõbrad ja vanemad, kes kaastundlikult õlale patsutasid, aga ühiselt kinnitasid, et see on kõige KOHUTAVAM maja, kus nad viibinud on ja kui sellele korterile ostja leidub, siis lähevad mütsid õhtusöögiks.
Mis sellel majal siis viga oli? Noh...kergem on vist vastata, et mis ei olnud. Iseenesest seisis ta ju endiselt püsti, välisuks oli olemas ja trepp viis teisele korrusele, niiet funktsioneeriv ehitis. Katus oli ka olemas, seni kuni torm osa sellest minema viis. Miinuseks olid mõned põlengujäljed siin ja seal, ahiküte ja kogu sellega kaasnev problemaatika, suvaliselt laudadega kinni taotud aknad, käputäis vanamehi, kes pidasid katkematut pidu juba aastast 90, üks hiiglaslikus võlas olev korter ja mööda koridori ringi jooksvad kassid. Niisiis, käisin ma seda maja ja selles olevat korterit vaatamas ja mis oli minu reaktsioon?
Täpselt nii - super, võtan ära! Paar tuhat kauplesin hinnas ka alla ja tehing saigi tehtud. Olin uhke investeerimiskorteri omanik. Mõtlesin veel, et "noh ja kui ei saagi müüdud, küll ma ta siis üürile annan"...kui maja enne maha ei põle oleks võinud ka lõppu lisada.
Kui see maja nii kohutav oli, miks ma siis selle korteri ostsin? Tõele au andes - mul lihtsalt ei olnud sellel hetkel rohkem raha, et midagi muud osta ja impulsiivse inimesena nagu ma olen, ei mallanud ma ka oodata, et midagi muud müüki tuleks. Nii see korter endale õnneliku ostja leidis - 25 500 eurot ja 16.1 m2 võimalusi oli minu oma!
Õnneks oli korter sellises seisus, et piisas vaid värvivärskendusest ja liistude vahetamisest. Maalritöödeks, liistude ja vannitoas põrandaplaatide vahetuseks ning köögi kokkupanekuks kasutasin spetsialiste. Vannitoas oli aga seintel keraamiliste plaatide asemel kasutatud tugevaid platikust kattepaneele ja nende ülevõõpamise tegin ma ise. Tulemus tuli üllatavalt kena. Seega remondile ja mööblile kulus mul alla 5000 euro ehk siis kogukulu jäi 30 000 euro juurde.
Korter sai valmis, viskasin kiirelt kuulutuse kinnisvara portaalidesse üles ja...ei midagi. Mitte ühtegi huvilist. Hakkasin siis tuttavatele investoritele kirjutama, et mul on siin üks hea tootlusega objekt müügis. Tuttavad tulid, vaatasid ja lahkusid. Tehingut ei paistnud kusagilt.
Ainuke, mis paistis oli sügis ja kütteperioodi algus ja vot siis hakkas mul hirmus.
Ma olin juba teadlik probleemsetest elanikest, aga ühistu koosolekul teise ulja investoriga jutule sattudes omandas see kõik hoopis hirmsama mõõtme. Ma sain teada, et kuigi minu korter võib olla kindlustatud, siis mul ei ole sellest kindlustusest tolkugi kasu kui maja maha põleb, sest maja ei ole kindlustatud ja ma ei olnud enam kindel kas minu korteri kindlustuski kehtiv on. Kõik koosolekul viibinud kinnitasid, et eestis tegutsevatest firmadest ei olnud keegi nõus nende korterit kindlustama ja lahendus leiti hoopis kusagilt Leedu firmalt. Mina olin ju lihtsalt netis enda andmed sisse toksinud ja kinnituse saanud, et poliis on olemas. On see siis olemas või mitte ja mida see siis üldse katab??? Üha tõenäolisemaks sai stsenaarium, et alumise korruse Aljoša hakkab ahju kütma või suitsuga voodisse ronima ja ongi minu raskelt teenitud raha selle sama suitsuga õhku haihtunud.
Suurest hirmust ja ka kogenematusest võtsin endale ka maakleri ja olin nõus talle korteri müügi korral 4000! eurot maksma. Korteri müügihinnaks sai kokku lepitud 43 500 eurot. Ega temagi mingit ime korda suutnud saata. Üksikud huvilised siiski käisid, aga kõle sügis, andis oma panuse, et maja olukord veelgi trööstitum paistaks ja ei olnud ka nende üksikute huviliste seas ostjat.
Tegelikult olin ma juba müügi osas alla andmas ja üürniku otsimas...ja siis tuli uudis! Koplisse planeeritakse jahisadamat ja uut äri- ning elamukvartalit. Oota, kuidas palun?! - See on ju täpselt minu maja taga. Reaalselt 100 meetri kaugusele planeeritakse täiesti uut tõmbekeskust. See uudis ei saanud tulla enam paremal ajal. Loomulikult hakkasime seda kasutama müügi argumendina igal võimalikul ja võimatul moel ja ennäe imet! Lõpuks pärast pool aastat kestnud muretsemist (tegelt mitte väga, sest ma ei ole eriline muretseja), sai see protsess viimaks oma õnneliku lõpu. Maakler sai 4000 eurot rikkamaks, mina teenisin ligi 5000 eurot kasumit ja uus investor sai endale loodetavasti objekti, mis jääb teda teenima pikkadeks aastateks ja ehk saab kunagi ka maja olukord parandatud.
Selline oli siis minu esimene flipi kogemus, mida pean siiani ka kõige riskantsemaks. Samas see on kogemus, millele ma rasketes oludes alati tagasi vaatan ja meelde tuletan, et saab ka hullemini.
Lisan siis siia paar pilti ka peategelasest endast.