Kevad käes ja tahaks mõisa osta!

Kas teil on ka nii, et kevade saabumisega tuleb mingi eriline motivatsioonilaeng ja tahaks kohe millegi uue ja huvitavaga algust teha? Igatahes mina olen hetkel täpselt nagu terve talve koplis istunud vasikas, kes nüüd põllule kalpsama on lastud. Kalpsan siin ühelt mõttelt teisele ja ei suuda ära otsustada, mida võtta ja mida jätta või kas hoopis kõik korraga ära teha.

Alles ma kurtsin, et ägan töökoorma all ja ei jõua asju ära hallata. Võtsin isegi assistendi, et ülesannetega valmis saada. Assistent osutus aga ootuspäraselt tubliks, seega kohe kui mul päevas paar vaba minutit vabanes hakkas mu aju plaani pidama, et kuidas see vabanenud aeg võimalikult kiirelt kohustusi täis toppida. Kahjuks ma vist ei saa hetkel ühestki ideest rääkida, sest kõik on veel nii alguses ja kui poole pealt mott kaob, siis ma ei soovi, et keegi teist utsitama hakkaks, et "noh, mis värk on, kaugel asjadega oled?"

Selle asemel räägin teile täna hoopis sellest, kuidas ma Jõhvist Eesti parima maakleri leidsin. Temaga koostööd alustades olin ma hästi skeptiline, et kuidas me hakkama saame kui mina vene keelt ei räägi ja tema ennast eesti keeles mugavalt ei tunne, aga praeguseks võin öelda, et keelebarjäär ei ole kordagi probleeme tekitanud. Pigem ongi hea, sest kõned püsivad mõnusalt lühikesed ja sisaldavad ainult kõige olulisemat infot.

Reaalselt mul tuleb päevas nii palju kõnesi, et vahepeal on mul tunne, et ma töötan kõnekeskuses. Minu meelest võiks tööalaselt olla kokkulepe, et me helistame üksteisele ainult siis kui midagi põleb ja minu käes on kustuti ja ka siis võiks see kõne olla stiilis " Põleb , palun too kustuti", mitte pooletunnine tiraad sellest, kuidas sina seda tuld kusutaks, kuidas su vanaisa seda tegi, milline kustuti ikka kõige tõhusam on ja miks see konkreetne kustuti kohe kindlasti ei sobi ja kuidas tegelikult on sul üldse 17 aastat kogemust kustutamisega ja kellegi õpetusi ei vaja.

Tagasitulles aga Jõhvi maakleri juurde, siis see kullatükk leidiski mulle üürilised, seega kogu järgneva aasta ma seal renoveerimistöödega alustama ei pea. Lisaks üürilise leidmisele organiseeris ta korteris ära ka gaasiboileri vahetuse ja hoidis mulle kokku 150 eurot maaklertasu arvelt. Kuigi meil oli kokku lepitud, et ma maksan maaklertasu ise ( sest no olgem ausad, mulle tundus, et ainult madalast hinnast selle korteri puhul ei piisa, et inimesi ligi meelitada), siis suutis ta uutele üürnikele siiski ka maaklertasu maksmise maha müüa.

Selline kogemus ja kontakt paneb mõtlema, et äkki ei peaks seda püssi veel põõsasse viskama ja peaks Jõhvi üürikate turul veel paar katsetust ette võtma. Tootluse numbrid on seal ju ilusad ja korterite hinnad nii meeldivalt madalad, et paneb topeltkontrolli tegema, kas ostad parasjagu ikka 2-toalist korterit või seal sees olevat diivanit. Eks näis, tõenäoliselt ootan ikka esimese üürimakse ära ja jätan need Jõhvi vallutamise otsused juunisse.

Hetkel ma nagunii midagi osta ei saaks, sest kõik vahendid on ootel ja ma kohe räägin ka lähemalt, miks nad mul niisama ootel on, aga enne väike tänulause. Vahel ma mõtlen, et mingi kaitseingel hoiab mu tegemistel ikka korralikult silma peal ja hoolitseb, et ma hullemast jamast pääseks. Näiteks sellel nädalal olen ma tänulik kõigile lollidele juhustele ja nõmedatele maakleritele, kelle nõmetsemine mind lõpp-kokkuvõttes suuremast jamast päästis.

Nimelt mõni aeg tagasi panin ühe korteri bronni ja tasusin ka 2000 eurot bronn-raha, tellisin ja maksin ära ehitusprojekti muudatused ja kandsin veel paar pisikulu. Eeldus oli, et korter saab ostetud koos ühe teise kaasinvestoriga, seega kõigi arvutuste kohaselt pidi mul jääma veel piisavalt vabu vahendeid, et veel üks korter lisaks osta.

Hakkasin siis otsima seda lisanduvat korterit ja nagu ikka, siis ega tegelikult turul midagi pakkuda ei olnud, aga valisin parima halvimatest. Leppisime maakleriga kokku, et ta saadab mulle broneerimislepingu ja lähme tehingusse. Ootasin päeva, ootasin kaks ja isegi kolmanda veel, aga mida ei olnud ega tulnud oli broneerimisleping. Helistasin siis maaklerile, aga tema kinnitas, et kõik on kontrolli all ja kohe-kohe tuleb ka leping. See "kõik on kontrolli all" jutt mõjus mulle senikauaks kuni ma märkasin, et kuulutust enam portaalides ei ole. Helistasin uuesti, seekord juba nõudlikumal toonil, aga maakler kinnitas, et muretsemiseks ei ole põhjust. Nimelt olevat ta kuulutuse maha võtnud, sest kõnesi tulevat maru palju. Mina ei pidavat aga muretsema, sest broneerimisleping on juba omaniku laual allkirjastamiseks ja kohe-kohe saadab selle ka minul allkirjastamiseks...ja ma jäingi seda juttu uskuma. Niimoodi ta mind siis tillitas kuni kaks nädalat hiljem ütles, et omanik käitub ikka jube kummaliselt ja ju tal tuleb siis ise ka selle korteri müümisest loobuda.

Ma ei tea, mis värk selle maakleriga oli ja miks ta kaks nädalat järjest seda komöödiat minuga tegi, aga täna olen ma selle eest tänulik. Kui ma oleksin selle lisakorteri ostnud, siis täna oleksin ma olukorras, kus kaasinvestoriga broneeringusse pandud korteri ostmiseks mul enam raha ei oleks. Nimelt on teisipäeval selle sama broneeringusse pandud korteri notaritehing, aga kaasinvestor on kadunud ja mul on kahtlane tunne, et äkki ta istub pangaröövi eest juba trellide taga. Koostööd alustades kinnitas ta mulle, et planeerib korteri ostmiseks kasutada panga finantseeringut, aga ma ju ei täpsustanud, et kas "panga abil finantseerimine" tähendab tema maailmas laenu taotluse esitamist või sukk peas panga ukse taga nillimist. Arvestades, et nädala alguses tuli teade, et mu endine töötaja on politsei poolt poe röövide tõttu tagaotsitav, siis ma ei imestaks enam midagi....aga no tegelt ka, vähemalt Coopist oleks kindlasti raha saanud ka ilma järgmist Money heist hooaega korraldamata.

Edit: Täna hommikul ta siiski ilmus välja (ja mitte vanglast), pank oli ikkagi negatiivse otsuse andnud ja tulebki mul tehingusse üksi minna. Oleks ma vahepeal lisakorteri ostnud, siis oleks ma jälle olukorras, kus kolme päevaga peaks kusagilt 60k kokku kühveldama. Võimatu see ei ole, sest möödunud suvel sai selline asi juba korra läbi tehtud, aga sellest suvisest loost juba mõnel teisel korral lähemalt.

Ja mis värk selle pealkirjas mainitud mõisaga siis on? Nimelt mul oli alati unistus, et ostan kodukülas asuvad mõisa varemed ja ehitan neist üles ägeda külakeskuse ja butiikhotelli. Läksimegi siis ükspäev tütrega sinna varemete juurde jalutama ja mind tabas nii tugev äratundimine, et ma pean selle kohe ära tegema. Jõudsin ma selle mõtte lõpuni mõelda kui tuligi vastu külavanema rolli täitev naabrinaine, kellelt kohe seelikusabast kinni haarasin ja uurima asusin, et kellele need varemed kuuluvad ja kellega saaks ühendust võtta. Külavanem vaatas mulle õnnest särades otsa ja minutiga tõmbas kõigile mu suurtele plaanidele kriipsu peale"oii, just kuu aega tagasi müüdi need uuele omanikule. Kujutad sa ette, 20 aastat seisis see plats siin niisama, aga nüüd lõpuks ometi on uus omanik leitud ja siin hakkavad alles suured asjad juhtuma". Autsh, veits tõmbas ikka sisikonna krimpsu küll. See oli ju minu elu unistus, alati on ju olnud ja nüüd kui mul lõpuks oleks võimalus, et seda unistust püüda, on keegi selle mul täpselt nina alt ära napsanud. Novot jää veel passima ja unistama. Olengi ametlikult nüüd üks neist viiest konnast, kes mõtles, et hüppaks vette, aga selle asemel kõrbes hoopis purde külge kinni, sest mõtteks see jäigi. Bai!