70 000 eurot maksnud reis
See postitus ei tule kinnisvarast, vähemalt mitte suuremas osas. Seega kõik, kes siia ainult kinnisvarajuttu lugema on tulnud, siis tulge uuel nädalal uuesti. Praegu lülitan enda kinnisvarablogi ühekordselt reisi - ja pereblogiks, sest meie karavanireisist on nüüd möödas täpselt nädal, karavan müüki pandud, reisiväsimus taandunud ja väljas mõnusalt sombune kirjutamiseks loodud ilm.
Ma ei saa öelda, et karavanireis mul eluaegne unistus oleks olnud, aga kuskil aastake olin ma sellele mõelnud küll. Kõik sai alguse sellest, et eelmise aasta sügisel kui me Hispaanias elasime ja meil airbnb-dest juba täiesti kõrini oli saanud, sattusime ringi seiklemise käigus Tarifal sellisesse paika, kus karavanipark oli praktiliselt otse liivarannal ja mis saaks olla idüllilisem, eks?
Selline "kodu kaasas" kontseptsioon tundus nagu unistus, sest mul oli tõesti täielik kopp ees võõraste linade vahel magamisest ja teiste poolt kasutatud pannide ja taldrikute kasutamisest. Tõenäoliselt mu airbnb tülgastuses mängis suurt rolli ka asjaolu, et igas airbnb-s pidin ma silmitsi seisma enda suurima foobiaga. Nimelt on Hispaanias kombeks, et tekikoti asemel kasutatakse linasi. Ehk siis lina-tekk-lina ja enamasti on need tekid mingid karvased-villased jubedused. Ja ma ütlen teile, te võite mind viia maailma kõige kõrgema hoone tippu, kallata mulle seal pähe ämbritäis ämblike ja pangetäis s*tta ja ikka oleks see parem kui see, et ilma tekikotita tekk puudutab mu jalgu...okei järelemõeldes oleks see esimene variant ka päris rõve.
Igatahes karavan meil ostetud sai ja kui ma peaks valima ühe kõige positiivsema osa sellest reisist, siis mugav voodi vääriks kindlasti kohta esikolmikus. Reaalselt ma ei ole nii sügavalt maganud aastaid. Kohe kui mu pea patja puudutas ma magama jäin ja silmad tegin lahti alles hommikul kui uni ära läks. Laps on meil nagunii hea ja sügava unega, aga ka tema põõnas seal igal hommikul ikka üheksani välja. Seega praegu kodus olles igaöiselt 3-4 korda üles ärgates meenutan hea sõnaga karavaniaegu ja mõtlen, et oleks võinud ikka pikemaks jääda.
Tegelikult meil algselt oligi ju plaanis detsembrini reisil olla ja jõuluks koju tulla. Eelnevatel aastatel oleme ka samamoodi teinud. Lihtsalt sellel korral oleks siis erinevuseks see, et ühe korteri asemel on meil elupaigaks karavan, millega mööda Euroopat ringi trippida. Kõlab ju nagu unistus? Meile küll kõlas, aga kahjuks reaalsus oli natuke teine. Nimelt ma ei arvestanud, et võrreldes eelnevate aastatega on mul hetkel käsil 5 korda rohkem projekte, mis tähendab ka rohkem tööd. Lisaks ma ei arvestanud, et karavaniga ringi reisimine on palju aktiivsem reisimise viis kui kusagil paariks kuuks korteri rentimine. Viimase puhul tekib natuke rohkem elaniku tunne ja igapäevane rutiin, mida karavanielu puhul on pigem keeruline tekitada. Me küll kohtasime parkides inimesi, kes rääkisid, et nad on konkreetses pargis juba kolm nädalat olnud, aga me ise ei pidanud üheski pargis vastu kauem kui kolm päeva.
Wanderlust tükkis ikka koguaeg peale ja nii me siis seiklesimegi riigist riiki ja pargist parki. Me ei valinud suvalistes kohtades ööbimist turvalisuse ja mugavuse kaalutlustel. Väikese lapsega reisides tahaks ikkagi kindlust, et öösel varaste ja pättidega lähivõitlusse ei pea astuma ja pargid täitsid selle rolli suurepäraselt. Olenevalt pargist jäävad ööpäeva hinnad umbes 30-80 euro juurde. Kõik need 4 ja 5 tärni pargid on nagu hotellikompleksid, kus on olemas enda jõusaal, spa, soojustatud veega basseinid ja restoranid. Ühesõnaga kõik mugavused selleks, et kui soovi ei ole, siis ei peagi pargist kuhugi edasi liikuma, sest isegi toidukauba saab pargi enda kauplusest osta.
Jõusaalide kohta ma kommentaari anda ei oska, sest minu jalg ühestki jõusaali uksest sisse ei astunud, aga see-eest sai ohtralt restorane ja kohvikuid külastatud ning jäätist näost sisse aetud. Nende restode maitsekvaliteeti saan tõestada ka reisil juurde võetud nelja kiloga, mis nüüd mu puusadel ilutseb.
Praegu pilte vaadates tekib ikka super nostalgia ja ma kindlasti tulevikus kordaks seda reisi, aga ainult sellisel juhul kui ma olen 100% töistest tegemistest vaba. Võtakski karavani peale lohesurfi varustuse, jalgrattad, palju raamatuid ja lihtsalt naudiks. Kusjuures jalgrattad on sellise karavanireisi puhul üsna määrava tähtsusega, sest kui sa selle suure lahmaka auto ükskord ära pargid, enda vaibad, toolid ja lauad mööda hoovi laiali laotad, siis vaevalt sa igakord seda tavaari jälle kokku pakkida viitsid, et poodi sõita või mõne vaatamisväärsuse juurest läbi põigata. Seega jalgrattad aitavad reisi kindlasti põnevamaks, aga ka mugavamaks muuta.
Ma arvan, et see on selline reisimise viis, mille kõik võiks korra ära proovida. Suure tõenäosusega sa vahepeal vihkad seda (eriti kui sina oled see, kes wc-tünni peab tühjendama, kasutatud vett välja kallama või üldse autot juhtima - mina õnneks ühtegi neist tegevustest ise tegema ei pidanud, aga see-eest virisesin meie mõlema eest, niiet panus seegi), aga kui need olmetegevused on lahendatud ja ees ootab uinumine lainekohina saatel, merevaatega hommikusöök ning päevad täis seiklemist, siis tõenäoliselt on ka sinu emotsioon, et "ah, elu on ikka kuradima ilus".
Niiet aitäh, karavan, nende mälestuste eest ja järgmise korrani...ja kui kellelgi tekkis nüüd soov üks samasugune seiklus ette võtta, siis see masin ei vea teid alt -
